Mina grupis õppijana

Olen tulnud just loengust, istunud raamatukokku täis entusiasmi ja uusi mõtteid, mida just loengust sain. Peaksin ära märkima, et tänane loeng oli väga huvitav ja avastamisrohke. Nende loengute käigus olen muutnud oma mõtlemist ja jõudnud järeledustele. Olen hakanud võrdlema ja seoseid looma oma elu õppimisprotsessidega, sealhulgas mõtlen ma igasugust õppimist. Olen kirjutanud juba oma eelmistes blogides, et töötan juba oma erialasel tööl, mis on andnud mulle ka palju õppimist. Sealhulgas just ka grupis õppimist. Täna kui ma loengus analüüsisin ennast kui grupis õppijat, tundus mulle, et grupis õppimine sobib mulle igati. Ma pean üheks olulisemaks sündmuseks grupis õppimisel klassikolletktiivis õppimist. Üldjoontes on grupis õppimine väga vahva, seltsiv, toetav, aga kindlasti valitseb seal ka konkurents. Ning võib- olla grupis õppimine motiveerib ka inimest rohkem õppima, nähes mida teised teevad. Ma olen sattunud sellisesse seltskonda, kus on töökad- ja õpihimulised inimesed, nii öelda kui on tekkinud alagrupid. Ning see on ka mind motiveerinud olema töökam- ja õpihimulisem, kindlasti ka kohustetundlikum. Grupis õppimine mõjutas mind isiksusena, ma olen rohkem motiveeritud. Ma vajaksin võib- olla pisut rohklem julgust, et olla asjade algataja, et ma jagakaisn teistega informatsiooni, hoolimata sellest, et mul on alati iga asja kohta oma arvamus, ei julge ma seda alati miskipärast välja öelda. Arvan, et mina arenen grupis paremini kui üksikult õppides. Ka grupis õppides sujuvad asjad justkui paremini, kuigi üksikult õppides oled Sa iseenda peremees, ka aja suhtes, on mul kombeks alati asju edasi lükata. Saan küll alati tehtud, kuid see suure tõenäosusega läheb see une arvelt. Kuid grupis töötamisega lepitakse aeg kokku ja kõik grupiliikmed peavad ajast kinni pidama, ei ole võimalust taganeda, võimalus on, aga see võib esile tuua konflikti. Ning see ei mõju grupi koostööle hästi. Kuid mis puudutab veel grupis õppimist, siis kui ma asusin tööle aasta tagasi, oli minu joaks tegelikult suur väljakutse just inimestega suhtlemine. Uude keskkonda mineks on minu joaks päris ebamugav protseduur, ma ei tunne inimesi, nemad ei tunne mind. Ning paratamatult tekivad mõlemapoolsed eelarvamused. Olen alati täheldanud inimese isiksuste juures, et kui kohtud uute inimestega, hakkad Sa kohe vigu otsima. Ma ei tea, miks see on niimoodi, aga millegipärast on. Kui läksin tööle, olin ma vaikne kui "hiireke". Hoidsin eemale inimestega suhtlemisel, suhtlesin ainult siis kui selleks oli vajadus. Ma ei julenud kohe ennast tunda kui kodus. Läksin äärmisel vajadusel kollektiivi ühisesse tuppa, kus kõik kohtusid ja jutustasid. Kuid aja möödudes, kui oli see alguse harjumine möödas, sulandsuin vaikselt keskkonda. Nii nagu õppejõud täna loengus ütles, et peale konflikti (vist oli see faas), tekib emotsionaalne side. Nii oli ka minul, tekkis udaldus ja emotsionaalne side mõne inimesega. Inimeste eriarvamused ei tundunud mulle enam kui konfliktina, vaid kui arvamus ja ausus asjast, mis võis ka erineda minu omast. See ei rikkunud koostööd, vaid pigem just liitis, inimesed olid üksteise suhtes ausad. Võttes arvesse igaühe arvamust, oli võimalik luua kompromisse, mis andis asjale lahenduse leida. Nii on kujunenud meil välja töökollektiivis mõnus koostöö, mis väga hästi toimib. Grupis õppida on vahva, see on seltsiv, toetav ja kindlasti ka üksteist täiendav.