Väljakutse osaleda koolitusel!

Pole enam siia ammu midagi kirjutanud. Blogi hakkasin kunagi pidama üldse seetõttu, et ülikoolis ühe aine raames "Õppimine täiskasvanueas". Seda andis üks suurepärane õppejõud Kristiina Krabi, kes üldse tekitas minus huvi andragoogika vastu. See aine on vist üldse kõige põnevam, mida ülikooli ajal tunda sain. Tegemist ja kohustusi oli küll palju, kuid ilmselt oli sel ka oma mõju. Peale selle aine läbimist hakkasin peas vaikselt mõlgutama mõtteid kunagi õppida andragoogikat magistratuuris, see mõte ei ole mul mitte kuskile ka kadunud. Suvi 2011 ei õnnestunud mul paraku saada tasuta kohale, püüdsin üle olla ning proovida suvi 2012 uuesti. Eks siis näis, kas õnnestub. Vähemalt on see minu kindel siht ja eesmärk, mis süstib minusse motivatsiooni ja ambitsiooni edasiseks tegevuseks.

Elu on mind teinud ühe suurepärase koolitaja ja inimesega tuttavaks, Ervin Laanveega. Tean teda küll üsna ammu meie ühise tuttava Tea kaudu. Ta on loonud firma Logoserv koolitus ning viib läbi haridusasutustele erinevaid koolitusi. Kui 4 aastat tagasi Veskimöldre lasteaeda tööle asusin, tegi ta meie kollektiivile meeskonnatöö koolitust. Koolitus oli põnev, spontaanne, humoorikas ja igati rikastav.

Magistratuuri proovides võtsin kohe ühendust Erviniga, ma isegi ei mäleta, mis küsimusega tema poole pöördusin. Magistratuuris oli vaja esitada magistritöö projekt, valisin teemaks meeskonnatöö vajalikkus hariduastustele. Kuna Ervin tegi meile selle teemalist koolitust, siis kindluse mõttes küsisin midagi selle valdkonna kohta. Ervin pakkus kohe võimalust temaga sõita Märjamaa lasteaeda koolitusele, kus saaksin ehk veel midagi kõrva taha panna. Õppisin sealt nii üht kui teist ning sain jälle ühe positiiivse emotsiooni osaliseks.

Kunaga sisseastumine tasuta kohale ebaõnnestus, siis Ervin pakkus ka ise välja, et kui mul on mõni mõte või idee, on ta nõus mind kuulama.

Niisiis saatsingi talle ühel päeval meili, kus leppisime kokku kokkusaamise. Kokkusaamine oli minu jaoks rikstav, positiivne ning pean tunnistama, see kohtumine tegi mind isegi õnnelikuks. Olin sel päeval tõeliselt rõõmus, see on üks minu võimalustest, midagi uut kogeda. Ervin pakkus mulle võimalust anda koolitust sõimerühma õpetajatele, rääkida oma kogemustest, mis mind on sügisest saati saatnud. Igatahes mõtteid on, millest rääkida, eks siis näis, kuidas läheb.

Kuu kokkuvõte (aprill)

Nüüd on jälle aeg mõtiskleda oma kuu tegemiste üle, mida nimelt oled õppinud. Minu kuu on olnud ääretult kiire, igasugu tegemiste poolest (praktika, töö, kool). Aga see kuu on midagi teistsugust kui eelnevatel kuudel, mul on olnud praktika, mis oligi justkui õppimise koht, teooria ühendada praktikaga. Kuid sellest ma nii väga rääkida ei tahakski, pigem puutusin ma praktikal kokku väga erinevate inimestega, kellelt oli ka kindlasti midagi õppida. Peamiselt õppisin ma sellel kuul inimestega suhtelmist (erinevaid hoiakud ja arvmused). Tegelikult on uute inimestega kohtuda põnev, veidi avastamist ning mis ma tahaksin kindlasti ära märkida ka, et üksteisega katsetamist. Kuid iga suhtlemise aluseks on tunded. See kuidas inimene sulle tundub, see mõjutab ka sinu käitumist, arvamusi ja hoiakuid tema suhtes. Ja ka ebameeldivad inimesed on kogemus, sest ebameeldivama inimesega on kindlasti raskem suhelda, kui meeldivama inimesega. Enam jaolt on need suhted ebameeldiva inimesega formaalsed ja pinnapealsed. Pealegi me siiski ju proovime ebameeldivamatest inimestest ka hoiduda, me lihtsalt väldime neid ja puutume kokku nendega nii vähe kui võimalik, ainult äärmisel vajadusel. Aga kui ei ole võimalik hoiduda? Kui siiski peame nendega kokku puutuma, nendega koostööd tegema ja nendega arvetsma, nõuab see minult õppimist, et oleks võimalik vähemalt mingisugunegi koostöö. Arvan, et olen õppinud sellel kuul inimestega suhtlemist, saades kogemusi erinevate inimestega suhtlemisel, need on olnud nii positiivsed kui ka negatiivsed. Olen püüdnud endas rohkem leida järeleandlikust ja rohkem arvestada teistega. Püüan õppida arvestama inimeste iseärasusi nendega suhtlemisel, see annab mulle suuremad võimalused koostööks ja suhtlemisel erinevate inimestega.

Mina grupis õppijana

Olen tulnud just loengust, istunud raamatukokku täis entusiasmi ja uusi mõtteid, mida just loengust sain. Peaksin ära märkima, et tänane loeng oli väga huvitav ja avastamisrohke. Nende loengute käigus olen muutnud oma mõtlemist ja jõudnud järeledustele. Olen hakanud võrdlema ja seoseid looma oma elu õppimisprotsessidega, sealhulgas mõtlen ma igasugust õppimist. Olen kirjutanud juba oma eelmistes blogides, et töötan juba oma erialasel tööl, mis on andnud mulle ka palju õppimist. Sealhulgas just ka grupis õppimist. Täna kui ma loengus analüüsisin ennast kui grupis õppijat, tundus mulle, et grupis õppimine sobib mulle igati. Ma pean üheks olulisemaks sündmuseks grupis õppimisel klassikolletktiivis õppimist. Üldjoontes on grupis õppimine väga vahva, seltsiv, toetav, aga kindlasti valitseb seal ka konkurents. Ning võib- olla grupis õppimine motiveerib ka inimest rohkem õppima, nähes mida teised teevad. Ma olen sattunud sellisesse seltskonda, kus on töökad- ja õpihimulised inimesed, nii öelda kui on tekkinud alagrupid. Ning see on ka mind motiveerinud olema töökam- ja õpihimulisem, kindlasti ka kohustetundlikum. Grupis õppimine mõjutas mind isiksusena, ma olen rohkem motiveeritud. Ma vajaksin võib- olla pisut rohklem julgust, et olla asjade algataja, et ma jagakaisn teistega informatsiooni, hoolimata sellest, et mul on alati iga asja kohta oma arvamus, ei julge ma seda alati miskipärast välja öelda. Arvan, et mina arenen grupis paremini kui üksikult õppides. Ka grupis õppides sujuvad asjad justkui paremini, kuigi üksikult õppides oled Sa iseenda peremees, ka aja suhtes, on mul kombeks alati asju edasi lükata. Saan küll alati tehtud, kuid see suure tõenäosusega läheb see une arvelt. Kuid grupis töötamisega lepitakse aeg kokku ja kõik grupiliikmed peavad ajast kinni pidama, ei ole võimalust taganeda, võimalus on, aga see võib esile tuua konflikti. Ning see ei mõju grupi koostööle hästi. Kuid mis puudutab veel grupis õppimist, siis kui ma asusin tööle aasta tagasi, oli minu joaks tegelikult suur väljakutse just inimestega suhtlemine. Uude keskkonda mineks on minu joaks päris ebamugav protseduur, ma ei tunne inimesi, nemad ei tunne mind. Ning paratamatult tekivad mõlemapoolsed eelarvamused. Olen alati täheldanud inimese isiksuste juures, et kui kohtud uute inimestega, hakkad Sa kohe vigu otsima. Ma ei tea, miks see on niimoodi, aga millegipärast on. Kui läksin tööle, olin ma vaikne kui "hiireke". Hoidsin eemale inimestega suhtlemisel, suhtlesin ainult siis kui selleks oli vajadus. Ma ei julenud kohe ennast tunda kui kodus. Läksin äärmisel vajadusel kollektiivi ühisesse tuppa, kus kõik kohtusid ja jutustasid. Kuid aja möödudes, kui oli see alguse harjumine möödas, sulandsuin vaikselt keskkonda. Nii nagu õppejõud täna loengus ütles, et peale konflikti (vist oli see faas), tekib emotsionaalne side. Nii oli ka minul, tekkis udaldus ja emotsionaalne side mõne inimesega. Inimeste eriarvamused ei tundunud mulle enam kui konfliktina, vaid kui arvamus ja ausus asjast, mis võis ka erineda minu omast. See ei rikkunud koostööd, vaid pigem just liitis, inimesed olid üksteise suhtes ausad. Võttes arvesse igaühe arvamust, oli võimalik luua kompromisse, mis andis asjale lahenduse leida. Nii on kujunenud meil välja töökollektiivis mõnus koostöö, mis väga hästi toimib. Grupis õppida on vahva, see on seltsiv, toetav ja kindlasti ka üksteist täiendav.

Praktika

Kolm nädalat on möödunud ajast, mil olin teises keskkonnas, puutusin kokku erinevate inimestega ja pidin oma senist teooriat kasutama praktikas. Ühesõnaga toimus meie kursusel praktikas, seda võib lausa nimetada suurteks õppimisnädalateks, mis sisaldas nii kogemusi kui ka teooria sidumist praktikaga.
Alustaksin sellest, et minu joaks on iga uus keskkond väljakutse, sest see on inimese jaoks midagi hoopis muud. Sina ei tunne inimesi, nemad ei tunne sind. Mingil määral on see ka huvitav, avastamist oleks justkui palju. Kuid see avastamine võib muutuda nii positiivseks kui ka negatiivseks. Puutusime kokku väga erinevate inimestega. Oli väga meeldivaid inimesi ja vähem meeldivamaid inimesi. Kuid sain ühe kogemusi endast palju vanema inimesega. Nimelt see inimene, kes mind otseselt juhendama pidi, ei olnud väga kompetentne oma tegemistes ja oma töös.Temaga tekkis igasugu erinevaid situatsioone, mis mind väga üllatas. Tihti ei osanud ma võttagi mingit seisukohta, rääkimata sellest kuidas oleksin pidanud käituma. Kuid ometi oli ka see minu jaoks kogemus, puutida kokku erinevate inimestega ning kindlasti õppisin ka midagi temalt. Vaatamata sellele, et mul ei olnud temaga väga meeldiv kogemus.

Meeskonnatöö koolitus

Kuna olen juba oma erialasele tööle asunud, on mul õppida palju. Ning mul on võimalus teooria ühendada praktikaga, mis on mind täiendanud väga palju, seega leian teoorias paremini seoseid praktikaga. Töötan väga meeldivas kollektiivis, noorte inimeste keskel, kes on uuendustele väga vastuvõtlikud. Selle aasta jooksul, mil olen seal töötanud olen õppinud kindlasti suhtelmist ning aru saanud, et head sotsiaalsed suhted on aluseks hea meeskonnatöö tekkeks. Aga, et hea meeskond toimiks on vaja sarnaste väärtushinnangutega, teotahtelisi, loovaid, sõbralikke ja abivalmis inimesi.
Mõni aeg tagasi toimus meie töö kollektiivis meeskonnakoolitus. See oli meile kõigile väga põnev elamus, õppisime üksteist paremini tundma ning peab ka tõdema, et sain ka ennast paremini tundma õppida. Koolitus luges meile üks naine, kes on viinud läbi väga mitmeid koolitusi. Ta väitis, et Aristoteles on öelnud: " Ma ei õppinud nendelt, kes mind õpetasid, vaid nendelt, kes minuga rääkisid." See on lause, mis on mind pannud mõtlema ning olen täiesti nõus selle väitega. Ka suhtlemine erinevate inimestega on ka kogemus, mis on andnud suuremal või väiksemal määral kogemust, millest õppida.
Siis rääkisime veel seal koolitusel " Taasi teooriast", see nimelt põhineb just eneseanalüüsimisel. Selle teooria sõnumiks on: pane näpp tee sisse ja kui sinna jääb auk, siis oled Sa asendamatu inimene. Kuidas "suure tõenäosusega" seda auku sinna ei jää, selle teooria põhjal ei ole meist keegi asendamatu inimene ning et alati peame me ka oma käitumist analüüsima. Inimeses peab olema kindlust kuid ka väiksel määral ebakindlust, mis aitaks tal teisi mõista.
Kolma mõte, mis mulle meelde jäi oli: " Korda oma tegu, saad harjumuse, korda oma harjumust, saad käitumise, korda oma käitumist, saad elustiili". Kui inimene oskab ennast analüüsida, on see suur võit inimsele tema elus.

Õppimine läbi kogemuste

Õppimine on minu jaoks väljakutse ning raske protseduur, sest see nõuab pingutust, töökust, täpsust, kohusetunnet jne. Kuid ometi läbi mitmete õpingute olen jõudnud just ülikooli, miks? Minust on saanud traditsiooniline üliõpilane. Olen selle üle mõelnud palju ning olen välja mõelnud, et see on minu jaoks vajalik kogemus, mida tahaks jälle ja uuesti läbi kogeda. Nii palju olen kuulnud inimestelt, et nad on väsinud õppimisest ja teha on nii palju, et paljud asjad jäävad tegemata just sellepärast, et peab õppima. Aga miks siis inimesed jälle ja uuesti asuvad õppima ja ennast täiendama? Ma arvan, et selle põhjuseks võib olla hea rahulolutunne peale õppimist, mis sunnib sind jälle ja uuesti minema enesearendamise juurde tagasi. Tegelikult on ju õppimine tore ning annab rahulolutunde, kui oled jõudnud oma eesmärgini. Minu roll on hetkel „rolli mängimine”. Kui see staadium on möödas, asun rolli loomise juurde, kus kasutan oma teadmisi praktilises töös. Kui ma ei õpiks, oleks ju elu igav. Minu õppimise ajendiks on enesearendamine ning tunnetushuvi rahuldamine.
Minu peamiseks probleemiks on õppimise juures see, et ma ei ole osanud seoseid luua, seega saan ennast liigitada enamjaolt pindmiseks õppijaks. Kuid on ka mõni aine, kus ei ole võimalik õppida pindmiselt, näiteks võõrkeeled, seal baseerub kõik varem õpitule. Võõrkeeles proovin õppida süvitsi, kuid tihti see paraku ei õnnestu.
Oma õppimist ei saa ma ainult liigitada koolis õppimisega. Olen õppinud ka palju asju mujalt (väljaspool kooli). Olen käinud iga suvi tööl alates sellest ajast kui sain 15. Üks töökoht, kus õppisin just nimelt suhtlemist ning inimestega käitumist, oli hotell, kus töötasin toateenindajana. Minu vanuseks oli sel hetkel 16. Puutusin kokku inimestega, kelle haridustase oli suhteliselt madal (seega olid sunnitud just sellist tööd tegema). Mina, kes ma läksin sinna suveks – kuuks, võib olla isegi kaheks, nägin asja hoopis teise nurga alt. Mina läksin sinna eesmärgiga teenida raha ja hiljem see raha paigutada mõnusale olemisele. Mul ei olnud mingeid kohustusi kedagi üleval pidada ega ka kommunaalmakse maksta, ka toidu eest hoolitsesid vanemad. Teenitud raha jäi puhtalt minu valdusesse ning ma olin õnnelik, et sain töötada ja endale vähegi taskuraha teenida. See andis mulle teataval määral vabaduse, sõltumata kellestki, nt. vanematest. Kuna minu vanuseks oli 16, olin gümnaasiumi õpilane ning edaspidised plaanid, mida teha peale gümnaasiumi, puudusid. Olles seal kollektiivis puutusin kokku mitmete erinevate inimestega. Peamiselt olid nad kõik madala haridustasemega ning kõik nad olid väga nõudlikud. Kui ma esimest päeva tööl olin, ütles mulle üks töötaja, kes oli minust 6 -7 aastat vanem, et kas ma tulin ka siia orjama. See tekitas minus kõhedust. Kuna palganumber minu jaoks nii väike ei olnud, tol hetkel isegi hea 16 aastaste tüdruku kohta, tekitas see minus hulga küsimusi. Ma ei olnud mõelnud sellele, et inimesed peavad selle palga eest majandama oma elamist, sööma. Loomulikult ei saanud inimesed selle raha eest lubada endale täisväärtuslikku elu. Aga kui sinu haridustasemeks ongi põhiharidus, kas Sul on veel õigus nõuda suurt palka, hüvesid, kuid sellest ei tahtnud seal keegi aru saada. Niisiis jõudiski minuni arusaam, et kui ma tahan endale täisväärtuslikku elu ja ka elu mingil määral nautida ning teha tööd, mis on minu jaoks põnev ja huvitav, on vaja kõvasti õppida. Endast tuleb ka anda, mitte ainult nõuda. Ning üldjuhul on nii, et kes annab ja oma nõudmistega üle ei pinguta, seda inimest ka väärtustatakse.
Sellest suvest õppisin palju ning seega olid minu järgmised töökohad mulle lihtsamad. Samas sain aru, et ka kogemusel on väärtus. Noores eas tuleb kõik läbi kogeda ja oma kogemuste põhjal õppida.

Mina kui õppija

Olen palju mõlnud sellele, et kuidas analüüsida oma õppimist. Üldiselt saan oma asjad tehtud enamjaolt õigeks ajaks, aga samas võiksin ju alati rohkem pingutada, et tulemused oleksid paremad. Kuid, mis seda takistab? Võib- olla jääb puudu tahtmisest või hoopis kiirest elutempost. Ma arvan, et nii ühest kui teisest. Aga olen siiski jõudnud järeldusele, et õppimine on ka suuresti kättevõtmise asi. Kui Sa juba oled sel lainel, liiguvad asjad kiiremini. Ning kui oled midagi saavutanud, on tunne niivõrd hea, et tahad jälle midagi, mis Sind lõpuks selle tundeni viib. Minu jaoks ei ole olnud õppimine kunagi lihtne, pean nägema suurt vaeva, et lõpptulemust saavutada, kuid siiamaani olen saanud sellega hakkama, kuigi ei ole olnud lihtne. Kuid see lõpptulemuse tunne on olnud minu jaoks niivõrd hea, et olen tahnud seda jälle kogeda. Seepärast on ka minu jaoks õppimine tegelikut suur väljakutse. Kuid ometi mulle õppimine meeldib. Ja kindlasti tahan ma elus veel palju õppida ja ühte-teist saavutada. Ma arvan, et igal ühel peavad olema elus plaanid, kuidas ja kuhu liikuda. Kui need puuduvad, puudub ka eneseteostuse ja motivastiooni tahe.

" Inimene õpib kogu elu", kui sellesse ütlusesse rohkem süveneda, siis ka meie igapäeva elu võib omamoodi õppimiseks nimetada. Kuidas erinevates situatsioonides, millega peame kokku puutuma, käituda. Iga päevaga õpib inimene ühtlasi ka ennast tundma. Veel 2-3 aastat tagasi ei osanud ma arvatagi, et minust võiks kunagi saada lasteaiaõpetaja. Ju on toimunud minu mingisugune muutus, mis pani mind mõtlema, et äkki võiks proovida. Meie igapäeva elu mõjutab meie väärtushinnanguid ja elamise kunsti, mis on ju ka seotud õppimisega. Õppimine on inimese elus väga oluline osa, mis puudutab tegelikult kõiki inimesi.