Mõtteid esimesest loengust.

Nii, olen nüüd taastunud oma operatsioonist, et kirjutada siia ning meenutada oma esimesi emotsioone sinna klassi sisenemisel. Üldiselt mulle meeldib, kui ei ole väga suur auditoorium ning palju inimesi. Kuid ma pean ütlema, et esimesest loengust jäi mul üsnagi positiivne mulje, see oli hoopis midagi muud, mida oskasin ette kujutada. Mul isegi ei tule midagi praegu pähe, mida ma nimelt enne ette kujutasin, aga nüüd sain asjast arusaadavama ülevaate. Mulle meedlis, et see ei ole selline loeng, kus ainult peab kuulama ja endale pinksalt märkmeid tegema. Vaid, et õppejõud astus üliõpilastega ka dialoogi oli väga meeldiv ning, et loengus tekkis ka väike väitlus, mis muutis asja väga põnevaks. Mind pani ka pikalt mõtlema see tekst, mida õppejõud meile andis "Üks lugu muutmisest" ja siis ma mõistin, kui paljud inimesed tegelikult elavad 50 aastaselt ja isegi varem veel just nimelt sellist rutiinset elu ning teevad seda sellepärast, et nad on ju seda terve elu teinud. See oli suur julgustükk teha Albertist selline kannapööre, kuid mina pean isiklikult sellisest julgustükist väga lugu. Ning arvan, et iga inimene peaks midagi ette võtma, kui talle ei paku enam pinget tema põhitöö. Selle teema üle tekkis ka huvitav arutelu auditoorimus. Loodan, et see aine tuleb põnev ja avastamisrohke.